hullumaja

Mu elu on ikka täiesti peapeale keeratud võrreldes eelnevaga. Kristjan sõjaväes, uus töökoht, uus elustiil. :)

Ma tunnen, et ma elan, kui nüüd päris aus olla. See kõlab küll halvasti, arvestades et kristjan ära on. Aga nii see on, sest ilmselgelt on see väga määrav tegur, et keegi sind kuskil ei oota. Mis siin salata, ma olen tavaliselt selline passija, aga enam ma ei viitsi ja ei tahagi. Noo vahel muidugi peab puhkama, aga mulle on meeldima hakanud see elu, kus kõik päevad on ilusti ära broneeritud, olgu selleks siis kasvõi pohmelli põdemine. Kuigi ega selleks tavaliselt aega ei jää. Asjad hakkavad paremuse poole liikuma. Ainuke asi millega tegeleda ei viitsi on kool. Või noh need vastikud asjad, mis huvi ei paku ja mida ei oska. Ja no kui tore on käia koolis, kui kõik sõbrad läksid välismaale või lihtsalt ära. :(

Tuurid on peal tüdrukul.

Eelmise postituse jätkuna tahtsin öelda, miks ma sellest üldse praegu kirjutama hakkasin. Sest nii mu vend kui kristjan on suusalaagris nädal aega ja ma olen täitsa üksi. Ei mingit tõmblemist kooli, töö, kodu, trenni ja Kristjani vahelt ja ma valetaksin, kui ütleksin, et ma seda ei naudi. Kuigi mul tuli korra kurbus hinge siin üksi istudes, siis seda eelmist postitust kirjutades asendus see kurbus täielikult naudinguga. Ja ma naudin seda kuni saan, sest kui ma kaisus magamist nautida ei saa, siis midagi peab ju nautima.

Oh oma kodu, millal sa küll ometi tuled?

minu tuba

Minu viimase aja kõige suurem probleem on oma kodu puudumine. Mitte, et ma ennast oma vanematekodus hästi ei tunneks, aga siin on liiga vähe ruumi neljale täiskasvanule ja mul pole oma tubagi. Ja nagu sellest veel vähe ei oleks, ainuke koht kus ma oma krissuga kahekesi saan olla, on tema juures. Ja see kahekesi tähendab seda, et kahekesi tema toas. Ja leebelt öeldes on see olukord väga frustreeriv. Ma tunnen ennast täielikult sellest väljakasvanuks ehk see süsteem hakkab mind vaikselt hulluks ajama ja kõiki minu inimsuhteid saboteerima. Karta on, et ma ei saa oma vennaga läbi, kui ma pean temaga tuba jagama, karta on et me vaidleme tühiste asjade pärast kristjaniga, kui kogu meie eluolu on 15 ruudu peale ära mahutatud, karta on et me näeme ka harva, sest tüdrukul ei ole just eriti kerge kogu oma kolaga kahe koha vahelt joosta. 

No igatahes tunnen ma ennast selles olukorras tõelise titena. Ma olen kurat täiskasvanud inimene, kes käib tööl ja koolis ja kes omab juba kaks ja pool aastat püsisuhet ja mul pole oma tubagi, rääkimata oma kodust. Kurat kui hea oleks, kui mul oleks koht kus mul on ainult oma asjad ja oma elu ja ma ei pea muretsema kellegi teise arvamuse ega heaoluga. Kusjuures ma ei pea silmas täitsa üksi olemist vaid ikka oma krissuga, sest no üks inimene, kellega sul on suhe pole midagi võrreldes kahe perega, kellest üks pole isegi sinu oma. Sest jah, kuigi me oleme pikalt koos olnud, siis ma ei tunne ennast tema juures nagu kodus, sest see pole ju minu ja ma olen seal lihtsalt külaline. Ja mis siis, et ma saan ta perega hästi läbi, ikkagi ma tunnen, et mul pole õigust nende rahu seal häirida ega nende asju enda omadeks pidada.

Aga no ma saan aru, miks see just praegu mind nii masendab. Sest praegu on talveperiood ja siis on ta vanemad koguaeg kodus ja linnas ja meie kahekesi olemise aeg peaaegu puudub pool aastat kindlasti. Tundub mõnus eksole. Ja ausalt ma ei vajakski päris oma kodu, kui mulle antaks kasvõi natukene rohkem privaatsust ja ruumi. No okei tegelikult ma ikka väga tahaks oma korterit aga see ei tuleks mul sellise nadi palga juures kuidagi välja. 

grown up

Ma olen viimasel ajal täheldanud, et ma saan endast vanemate inimestega palju paremini läbi, kui enda vanustega. Ma arvan, et see on tingitud natukene ka sellest, et ma oma emaga nii hästi läbi saan. Sest noh, teda võin ma pidada oma parimaks sõbraks. Ta on täiesti usaldusväärne, oskab alati nõu anda, mida ma ka usaldan, sest endast vanemad on ikka targemad ja pealegi on meil koos alati lõbus. Pluss me saame tõesti peaaegu et kõigest rääkida ja räägimegi.

No igatahes on just täiskasvanud need kellega ma võin pikke jutte maha rääkida ja kellega ma üldse kuidagi rohkem jututeemasid leian. Ja see teeb mulle natuke muret ka, sest mulle tundub, et ma ise liiga igav või täiskasvanu oma vanuse ja nooruse kohta. Ma peaksin ju olema pöörane ja fun ja mitte üleliia mõtlema igasugu tõsistele teemadele. Ma siiski loodan, et ma teen ka seda piisavalt, vähemalt enda jaoks. Sest tuleb tõdeda, et ma olengi palju tõsisem, kui mu paljud sõbrad. Kuigi kui nüüd mõtlema hakata, siis nende elud on ka palju segasemad, nad on paljud vallalised ja juba seetõttu on nende elus rohkem möllu ja mõtlematust. Mul ei jäägi selleks palju aega oma töö ja kooli ja poisssõbra kõrvalt.

Aga sellegi poolest on tore, et see fun-imise pool pole kadunud ja ootab ainult vaba hetke. Nii et mul on siis ikkagi vedanud, mul on sõbrad, kellega olla noor ja pidutseda ja lollusi teha ja need toredad sõbrad kellega poole ööni maailma asju arutada. Ja tore kui need pooled ka vahel vahelduvad:)

Ma loen raamatut jälle üle pika aja

Mis tähendab seda, et järgnevad nädalad leidub mu koti põhjas alati see raamat, mille ma igal vabal hetkel(see tähendab koolitunnis ja tööl ja bussis ja arstikabineti ukse taga ja teleka ees) sealt välja õngitsen, et kasvõi natuke lugeda. Õnneks valisin ma selleks ideaalse raamatu, sest Elizabeth Gilbert on jaganud oma teose 108-ks peatükkiks, just nagu india palvehelmestel on 108 lüli ja neid lühikesi peatükke on ääretult mugav lugeda. 

Miks ma sellest rääkima hakkasin ja miks ma üldse nüüd kirjutama hakkasin on see, et ma viimased kaks tundi süvenesin sellesse raamatusse natuke pikemalt, kui paar minutit ja see tekitas minus nii kirjutamise soovi kui mõttelennu väga erinevatel teemadel, sest olgem ausad, ma samastan ennast tegelasega ikka päris mitmes aspektis. Pealegi tuleb tõdeda, et kui mina midagi lugema asun ja eeldusel, et see mulle ka väga meeldib, siis ma lausa sulan selle raamatu sisse nädalateks. See on nii mõnus tunne ja meeldib mulle hullupööra ja ma olin sellest ammu puudust tundnud(viimati lugesin raamatu läbi vist rohkem kui aasta aega tagasi ja selleks oli "sinine on sinu taevas"). Raamatuga suudan ma minna täiesti teise maailma ja seda mitte ainult lugedes. See avab niipalju teistsugused mõtteid, mille peale muidu võibolla kunagi ei tulekski. Oh, kuidas ma jumaldan seda tunnet.

Näiteks mõtlesin kui tore oleks endalt ka iga hommik küsida "Mida sina, Kätlin täna teha tahaksid?". Ja just sellega siis tegeledagi. Tegelikult ma oleksin isegi rahul kui ainukesed segavad ja muutumatud faktorid mu elus oleksid töö ja kool(mõõdukas mahus loomulikult), sest need lihtsalt on ellujäämiseks vajalikud, aga muidu oleks ju vahva kui ma saaks igapäev teha just seda mis pähe torkab. Aga miskipärast see ei toimi kohe üldse. Sest kohustusi on liiga palju, viitsimist nende jaoks vähe ja teisi inimesi, kellega arvestada liiga palju. Okei, kui nüüd järele mõelda, siis pean tõdema, et tegelikult tahaks ikka tööd ja kooli teha ka ainult siis kui tahtmine tekib.

Vahemärkus: kui ma ikka usun, et mul tekib iseenesest tahtmine minna tööle, siis pole kõik seal majas veel kadunud.. vist?!

Igatahes on nii, et mulle juba meeldib see raamat niiväga, et ma tahaks et see mitte kunagi ära ei lõppeks või siis vähemalt hästi lõppeks(no selles ma olen tegelikult päris kindel). Ja kui keegi veel aru ei saanud, siis mu kõrval diivanil lebab paljuleierdatud sügishitt "Söö, palveta, armasta", mida ma ihkasin lugeda alates sellest, kui ma esimest korda nägin selle filmi treilerit, see lihtsalt on nii minu raamat kui veel olla saab. Nii halvas kui heas mõttes.