Mu elu on ikka täiesti peapeale keeratud võrreldes eelnevaga. Kristjan sõjaväes, uus töökoht, uus elustiil. :)
Ma tunnen, et ma elan, kui nüüd päris aus olla. See kõlab küll halvasti, arvestades et kristjan ära on. Aga nii see on, sest ilmselgelt on see väga määrav tegur, et keegi sind kuskil ei oota. Mis siin salata, ma olen tavaliselt selline passija, aga enam ma ei viitsi ja ei tahagi. Noo vahel muidugi peab puhkama, aga mulle on meeldima hakanud see elu, kus kõik päevad on ilusti ära broneeritud, olgu selleks siis kasvõi pohmelli põdemine. Kuigi ega selleks tavaliselt aega ei jää. Asjad hakkavad paremuse poole liikuma. Ainuke asi millega tegeleda ei viitsi on kool. Või noh need vastikud asjad, mis huvi ei paku ja mida ei oska. Ja no kui tore on käia koolis, kui kõik sõbrad läksid välismaale või lihtsalt ära. :(
Tuurid on peal tüdrukul.
