Ma olen viimasel ajal täheldanud, et ma saan endast vanemate inimestega palju paremini läbi, kui enda vanustega. Ma arvan, et see on tingitud natukene ka sellest, et ma oma emaga nii hästi läbi saan. Sest noh, teda võin ma pidada oma parimaks sõbraks. Ta on täiesti usaldusväärne, oskab alati nõu anda, mida ma ka usaldan, sest endast vanemad on ikka targemad ja pealegi on meil koos alati lõbus. Pluss me saame tõesti peaaegu et kõigest rääkida ja räägimegi.
No igatahes on just täiskasvanud need kellega ma võin pikke jutte maha rääkida ja kellega ma üldse kuidagi rohkem jututeemasid leian. Ja see teeb mulle natuke muret ka, sest mulle tundub, et ma ise liiga igav või täiskasvanu oma vanuse ja nooruse kohta. Ma peaksin ju olema pöörane ja fun ja mitte üleliia mõtlema igasugu tõsistele teemadele. Ma siiski loodan, et ma teen ka seda piisavalt, vähemalt enda jaoks. Sest tuleb tõdeda, et ma olengi palju tõsisem, kui mu paljud sõbrad. Kuigi kui nüüd mõtlema hakata, siis nende elud on ka palju segasemad, nad on paljud vallalised ja juba seetõttu on nende elus rohkem möllu ja mõtlematust. Mul ei jäägi selleks palju aega oma töö ja kooli ja poisssõbra kõrvalt.
Aga sellegi poolest on tore, et see fun-imise pool pole kadunud ja ootab ainult vaba hetke. Nii et mul on siis ikkagi vedanud, mul on sõbrad, kellega olla noor ja pidutseda ja lollusi teha ja need toredad sõbrad kellega poole ööni maailma asju arutada. Ja tore kui need pooled ka vahel vahelduvad:)
0 kommentaarid:
Postitage kommentaar