Eelmise postituse jätkuna tahtsin öelda, miks ma sellest üldse praegu kirjutama hakkasin. Sest nii mu vend kui kristjan on suusalaagris nädal aega ja ma olen täitsa üksi. Ei mingit tõmblemist kooli, töö, kodu, trenni ja Kristjani vahelt ja ma valetaksin, kui ütleksin, et ma seda ei naudi. Kuigi mul tuli korra kurbus hinge siin üksi istudes, siis seda eelmist postitust kirjutades asendus see kurbus täielikult naudinguga. Ja ma naudin seda kuni saan, sest kui ma kaisus magamist nautida ei saa, siis midagi peab ju nautima.

Oh oma kodu, millal sa küll ometi tuled?